Protsessi tulemusena tekib väga peente kristallidega pehme mesi. Kreemjale meele saab lisada maitseid ja sellest saab valmistada ka segusid näiteks pähklite, kakao või puuviljadega.
Üldjuhul jääb pikaks ajaks vedelaks mesi, mille glükoosi-vee suhe on < 1.75, aga kui sama suhe on > 2.16, siis kristalliseerub mesi kiiresti. On tähele pandud, et kõrge fruktoosisisaldusega mesi jääb pikaks ajaks vedelaks. Seepärast on välja pakutud ka teisi valemeid, mis põhinevad glükoosi ja fruktoosi suhtel ning glükoosi (miinus niiskusesisaldus) ja fruktoosi suhtel. Nende valemite kasutamine kristalliseerumise ennustamisel on võimalik ainult selliste mete võrdlemisel, mille suhkrutesisaldus erineb tähelepanuväärselt. Millised füüsikalis-keemilised tegurid mõjutavad kristalliseerumist ja käärimaminekut? Mee kristalliseerumine toimub kõige kiiremini temperatuuril 11-15°C. Kristalliseerumise ja käärimise vältimiseks saab: säilitada mett temperatuuril, mis aeglustab kristalliseerumist (alla 11°C) säilitada mett õhukindlalt suletud anumas, vältimaks õhuniiskuse absorbeerumist. Käärimisprotsess sõltub pärmiseente alghulgast mees, säilitamisajast ja mee niiskusesisaldusest. Käärimise kõige olulisemaks põhjuseks on mees sisalduva vaba vee hulga kasvamine: mesi, mille niiskusesisaldus püsib alla 17,1%, ei hakka käärima sellise mee, mille niiskusesisaldus on kõrgem, käärimine või mittekäärimine sõltub mees sisalduvate pärmiseente hulgast. Pastöriseeritud mees on elujõuliste pärmiseente hulk väga väike ja seetõttu see üldjuhul käärima ei hakka.