Polüuretaan leiutati juba aastal 1937. Laiemalt hakati seda kasutma 60 nendatel eelmisel sajandil.  Polüuretaan saadakse  kahe komponendi polüooli ja isotsüaniidi vahelise reaktsiooni tulemusena. Eraldi seisvatena on mõlemad komponendid kahjulikud aga omavahelise reaktsiooni tulemusel tekib polümeer mis on täiesti ohutu tervisele ja neutraalne toiduainetega kokkupuutes. Võiks siin näiteks võrdluse tuua keedusoolaga mis tekib kloorist ja naatriumist. Keedusool ei ole üldjoontes inimesele mürgine, ning on laialdaselt igapäevaselt kasutusel aga eraldiseisvalt on kloor toksiline gaas, mis sissehingamisel põhjustab kopsukudede kahjustumist ja lämbumist,ning naatrium äärmiselt ohtlik materjal. Polüuretaan on 24h peale reaktsiooni täielikult inertne ega eralda enam mingsuguseid gaase, ning on kõige ökoloogilisem materjal kuna koosneb 98% õhust ja 2% polümeerist. Võrdluseks laialt kasutud polüstüreen (EPS) tarud, on õli rafineerimise toode ehk stüreeni polümeriseerumisel saadav amorfne või osaliselt kristalliseerunud termoplastne polümeer nende puhul aga seisneb oht  keemilises struktuuris. See polümeer allub depolümerisatsioonile, mille käigus eraldub väga mürgise stüreeni jääke. Isegi väikestes kogustes mõjutab see südant, maksa ja limaskestade membraane. Polüuretaani on meditsiinis kasutatud juba ammu. Seega on polümeeride plastilisel eesmärgil inimkehasse siirdatavuse uuringud näidanud polüuretaanmaterjalide rakendatavust ja kahjutust. Polüuretaanvahu kasutamine tarude soojendamiseks ei mõjuta mee kvaliteeti ega mesilaste eluiga. Polüuretaan on igapäevaselt kõikjal meie ümber näiteks külmkapid on isoleeritud polüurteaaniga. Polüuretaanist valmistatakse palju esemeid mille peal inimesed veedavad suurema osa elust. Näiteks madratsid, kontoritoolid, diivanipadjad, auto- ja busssiistmed. Polüuretaan on väga soojapidv ja ka kõige parema termose efektiga materjal ehk polüuretaanist mesitarud säilitavad hästi temperatuuri nii sooja kui külma. Polüuretaan tarude soojusjuhtivus on 1,5 korda halvem võrreldes polüstüreen (EPS) mesitarudega. 1cm polüuretaani on sama soe kui 6-10 cm puitu. See oleneb millist eesmärki on tootja üritanud saavutada, mida suurema tihedusega (tugevama) on detaili seda rohkem hakkab vähenema soojapidavus. Polüuretaan taru on väga tugev,tavaliselt on optimaalne valmistada neid tihedusega (100 кg/м3). Selline tihedus on tugevuselt sarnane juba puiduga ja samas on säilinud ka väga hea soojapidavus. Käevahel painutada või kokku pressida sellise tihedusega tarudetaile ei ole võimlik. Selise taru korpuse võib külili keerata ja 100+kg kaaluv inimene võib seal vabalt peal seista ilma, et tarukorpus puruneks. See juures on selline mesitaru puittarust 2 korda kergem. Miinuseks võrreldes puiduga on tema õrnus teravate esemete suhtes. Näiteks konkspeitliga on väga lihtne pinnastrukuuri kahjustustada. Polüuretaani kahjustab ka UV kiirgus (ca 1mm aastas). Selle vastu aitab tarude värvimine. Polüuretaan ei ole väga tundlik lahustite suhtes seega võib kasutada kõiki värve. Tavaliselt on värskelt valminud taru pindadel vahajääke mida kasutatakse vormide määrimisel,et polüuretaan detailid vormist paremini kättesaada. Vahajääkide peale ei taha värv hästi kinnituda, selle vastu aitab värskete tarude pinna karestamine liivapaberiga, et tekiksid mikropraod. Parim variant on värvida tarusid mis on aastaaega olnud kasutuses ja päike on pinda juba natuke karedamaks muutnud, ning vahajäägid pealt ära kõrvetanud. Erinevalt polüstüreen(EPS) tarudest, mis põlevad ja lagunevad juba 60 °С juures, polüuretaan ei põle (vajab lisa leegiallikat) tema lagunemistemperatuur on 130 °С juures. Polüuretaan tarud ei ima niiskust ja ei mädane nagu puittarud. Polüuretaan tarusid on oluliselt parem puhastada kui polüstüreen tarusid kuid võrreldes puitaruga on puittarul siiski siin väike eelis. Poüuretaanist mesitarul ei ole sellist teralist struktuuri nagu polüstüreen mesitarul mille tõttu ei näri teda ka mesilased ja hiired. Polüuretaan mesitarutaru kasutusiga on ca 25 aastat.